{ H. Eelsalu TK 55 1979 75-78 }

1977. a. oktoobris Eestis toimunud Baltimaade teaduse ja tehnika ajaloo XI konverentsi otsustes märgiti, et tuleb "aktiviseerida tehnika ja tehnilise mõtte ajaloo probleemide uurimist Balti liiduvabariikides". Tehnikaajaloo üheks ülesandeks on ka astronoomilise aparaadiehituse mineviku jäädvustamine. Et viimasest puudub ülevaade, siis poleks alljärgnev kirjutis teoks saanud ilma E. Kudu, G. Želnini, P. Prülleri, H. Raudsaare, H.Tankleri, V. Riivese ja A. Kipperi abita.

Astronoomiline, õigemini, astrogeodeetiline vaatlustegevus algas Tartus seoses Liivi ja Eesti kubermangude kaardistamisega juba XVIII- XIX sajandi vahetusel veel enne ülikooli taasavamist. Nende tööde eestvedaja oli asjaarmastaja E. Chr. Knorre, kellest hiljem sai ülikooli esimene observaator. [Vt. G. Želnini artiklit 1962. a. Tähetorni Kalendris] Kasutati navigatsiooniriistu — oktanti ja sekstante. Oktandil asendas Knorre lihtsad sihikud optilistega ja tõhustas nooniust luubi lisamisega. Ülikooli taasavamisega 1802. a. tekkis võimalus ehitada mitmesuguseid aparaate, sest ülikoolis seati sisse mehaanikameistri ametikoht. Varase aparaadiehituse suunajaks Tartus — nagu siinse täppisteaduse suunajaks üldse — oli füüsikaprofessor G. F. Parrot. Lühemat aega oli ülikooli mehaanikuks parun Wellig, kellega aga Parrot ei jäänud rahule.

Et 1803. a. algasid eeltööd tähetorni rajamiseks, tekkis vajadus ka vaatlusriitade järele. Esimesena ehitati väike passaažiriist (aastail 1804-1805). Selle jaoks muretseti Riiast inglise firma Dollondi pikksilm. Nimelt olid Tartus astronoomiariistade muretsemiseks tekkinud kahesugused ärisidemed. Varasemal ajal olid Knorre ja tema kaaslased suhelnud saksa astronoomi X. v. Zachiga [Zach on läinud ajalukku esimeste astronoomiaajakirjade Altgemeine Geographische Ephemeriden (1798) ja Monatliche Correspondenz... (1800) väljaandjana. Zachi ajakirjadele tegid pisut kaastõõd ka Tartu amatöörid.], kelle kaudu nad hankisid osa sekstante ja kellelt said teaduslikke näpunäiteid. 1804. a. kutsuti ülikooli matemaatikaprofessori kohale J. W. Pfaff, kelle ülesannete hulka kuulus ka astronoomia väljaarendamine. Pfaff sõlmis kontaktid Riia toomkooli professori, täppisteadlase Sandtiga, kes korraldas Riia kaupmeeste abiga Lääne-Euroopas valmistatud vaatlusrüstade sissevedu. [ Pfaffi ja Sandti kirjavahetusest näib midagi olevat säilinud tähetorni, arhiivis, kuid materjalid on läbi töötamata.]

Pfaff ei jäänud ootama tellitud riistade saabumist - selleks kulus aastaid -, vaid pani käima astronoomiariistade ehitamise ka kohapeal. Tema juhendamisel ehitas passaažiriista üliõpilane C. Williams (K. Viljams), kes on läinud Tartu ülikooli ajalukku kui üliõpilaskonna esindaja ülikooli peahoone nurgakivi panekul.

Williamsi meenutati mitmes lätlaste ettekandes 1977. aastal Tartu ülikooli ajaloo sümpoosionil kui esimest ja ühtlasi üht andekamat neist 33 lätlasest, kes möödunud sajandi esimesel poolel Tartus õppisid. Mõisa-lukksepa poeg Karlis Viljams (1776-1847) lasti andekuse tõttu pärisorjusest vabaks ja ta õppis Tartus 1803—1809 matemaatikat ning filoloogiat (nagu Struvegi).  Kuna juba 1807. aasta paiku jõudis köhale Riiast suurem Dollondi passaažiriist, muutus Williamsi riist ülearuseks [Pfaff avaldas vististi Dollondi passaažiriista kirjelduse omaette trükisena, kuid see on tähetorni raamatukogust jäljetult kaduma läinud. Seda pole ka ülikoolil ja võib-olla üldse mitte kusagil enam.]. W. Struve müüs selle Kaasani ülikooli kuraatorile Saltõkovile. Riista edasine saatus pole meile teada.

Järgmiseks suuremaks aparaadiehituslikuks tööks oli kahe horisontsektori valmistamine Liivimaa triangulatsiooni tarbeks 1816. a. paiku. Nende põhimõte ja konstruktsioon pärinesid Struvelt, teostajaks oli vahepeal ülikooli mehaanikuks võetud kohalik kellassepp B. Politour. Riistade jäänused olid tähetornis alles veel pärast Esimest maailmasõda (võibolla pärast viimastki?). Politour tegi tähetornile ka mõned täppiskellad ja kaks mikromeetrit Inglismaalt Troughtoni firmalt 1806. a. paiku saadud refraktorpikksilmale (viimane on nüüd Petzvali astrokaamera giidiks).

Kui Politour 1820-ndatel aastatel joomatõve tõttu oma koha kaotas, asus sellele tema õpilane, vahepeal Peterburis töötanud J. Chr. Brücker, kes 13-aastaselt oli Kambjas pärisorjusest vabastatud. Brückeri elukäiku valgustas hiljuti E. Kudu ajalehes "Edasi" (10. sept. 1976) pärast tema kohta käivate arhiiviandmete põhjalikku uurimist. Brücker töötas ülikooli mehaanikuna 51 aastat, andes fakultatiivset õpetust mehaanikakunstis. Tema praktikumid olid alati välja kuulutatud ka ülikooli loenguprogratn-mides (samas rubriigis, kus vehklemis-, tantsu- ja joonistustunnid). Brücker töötas peamiselt eksperimentaal- ja geofüüsika materiaalse baasi loomisel G. F. Parrot' ja teiste füüsikute tarbeks, tema panus astronoomiasse pole päris selge. Brückerilt pärines siinse astronoomi W. Preussi varustus O. Kotzebue maailmareisil. Tema hooleks oli ka J. H. Mädleri poolt Münchenist tellitud prismaatilise mikromeetri mehaaniliste osade valmistamine ja Mädleri päikesevarjutuse-ekspeditsioonide ettevalmistamine  [On huvitav märkida, et Mädleri-aegne Sootagant pärit tähetorni teenija M. Saar oli osav meistermees. Enne tähetorni tulekut oli ta valmistanud enesele koduoreli.]. Tähetornis on tänini säilinud tema valmistatud baromeeter.

Joon.   J   Chr. Brückeri valmistatud    anum-sifoonbaromeeter koos loega.

Nähtavasti kasuati seda baromeetriliseks nivelleerimiseks ekspeditsioonidel.   Puudub termomeeter.

Baromeetrit hoiab H. Raudsaar.

H. Eelsalu ja E. Kunku foto

Kui 1877. a. oli vaja Dollondi passaažiriista toru lühendada, tegi seda kohalik meister P.Schulze.

Enne Esimest maailmasõda tegutses ülikooli juures mehaanikuna B Messer. Astronoom E. Schonbergi tellimisel valmistas ta tähetornile fotomeetreid ja ühe väikese astrokaamera (Voigtländeri objektiiviga). Üks fotomeeter oli mõeldud Zeissi refraktori külge kinnitamiseks ja esimesena maailmas mõõtis Schönberg sellega Saturni rõngaste heledust. Teine, Hartmanni-tüüpi fotomeeter fotoplaatide tumenemise mõõtmiseks, on siiani säilinud. Kolmas, elektrofotomeeter, jäi pooleli.

Kahe sõja vahel oli Tartu tuntuim aparaadiehitaja H. Masing, kes oli aastail 1906—1916 töötanud Peterburis peenmehaanikuna ja valmistanud seal seismograafe. Pulkovos asutati seismoloogiajaam 1906. a., selle juhatajaks sai 1911 J. Wilip. Mõlema, Masingu ja Wilipi siirdumisel 1920. a. Tartusse, jätkus neil aparaadiehituslik koostöö. Hoonet Lai t. 17, kus asus Masingu töökoda, enam pole. Teine mehaanikatöökoda oli Tartus P. Siilbaumil, kes valmistas 1920-ndatel aastatel observaator E. Öpikule erilise plaadi- ja luubihoidja. E.Öpik ise väärib äramärkimist Tartu astronoomilise aparaadiehitusliku mõtte ajaloos sellega, et ta mõtles välja kooniliselt võnkuva peegli, meteooride kiiruste mõõtmiseks [Vt. selle kohta E. Öpiku artiklit 1932. a. Tähetorni Kalendris.]. Riist ehitati valmis Harvardi observatooriumi töökojas.

Ka Pulkovo tähetorni aparaadiehituse juured ulatuvad Tartusse. Sealne esimene mehaanik U. Porth oli õppinud Tartu ülikoolis ja tähetornis assistendina töötanud. Temalt tellis Mädler eksaminaatori loodide kontrollimiseks, kui ta  1841. a.  Pulkovos käis.

Kahjuks puuduvad Tartus optikaseadmete ehitamise traditsioonid. Nende tekkimise eeldused olid olemas Williamsi tegevuse ajal, sest viimane oli huvitatud läätsede lihvimisest ja hiljem sai temast klaasivabriku direktor Viiburi lähedal. Sajandivahetusel valmistas pikksilmade optika, sealhulgas Baltimaade tollase suurima teleskoobipeegli (mõisarentnik Türgile Reius) teatavasti B. Schmidt Tallinnas ja Saksamaal. Katse optikaalane töö Tartu tähetornis käima panna tegi maailmasõdade vahelisel perioodil A.Kipper, kes tähespektrite fotografeerimiseks lihvis ise Petzvali astrokaamera objektiivi prisma. Töö toimus tollase tähetorni instrumentaariumi korrastaja P. Simbergi nõuannete ja tehnilise abiga.

Aasta 1977 oli murranguline nii üleliidulises kui ka ülemaailmses suhtumises tehnikamälestistesse. Nimelt loodi Moskvas Teaduste Akadeemia Loodusteaduste ja Tehnika Ajaloo Instituudi juurde töörühm teaduse- ja tehnikamälestiste arvelevõtmiseks. Rahvusvahelise Astronoomialiidu egiidi all üritas Greenwichi Meremuuseum (kuhu kuulub ka sealne vana observatoorium) koostada nimestikku kõigist tähtsamatest astronoomiainstrumentidest, mida kogu maailma observatooriumidesse oli muretsetud enne aastat 1850. Sellesse üritusse andis oma panuse ka Tartu astronoomia-ajaloolaste pere. Tartu ülikoolis on hakatud senisest rohkem huvi tundma ülikooli kunagise mehaanikatõökoja vastu. Nimelt on vastavaid arhiiviandmeid hakanud uurima TRÜ bibliograaf H. Tankler.

Ülikoolis ja tähetornis on ajaloolisi aparaate kaotsi läinud mitmel puhul (sõjad, tulekahjud ülikoolis, riistade lammutamine detaili või metalli hankimiseks), sealhulgas vististi ka kohalike konstruktorite ja meistrite töid. Loodetavasti mõjub 1977. a. lõpul kehtestatud kultuurimälestiste kaitse seadus tõhustavalt aparaadiehituse säilinud mälestusmärkide kaitsele.